Artikkel ilmus 13. juulil Maalehes
Uue trassi rajamiseks on üldjuhul praktilised põhjused: vana liin on oma eluea lõpus või ei suuda enam tagada vajalikku elektriülekannet. Õhuliinide eluiga on ligikaudu 60 aastat, vahel ka rohkem, kuid ainult juhtmete ja piksekaitsetrosside vahetamisest alati ei piisa. Ka mastid ja kandekonstruktsioonid peavad olema piisavalt tugevad, et vastu pidada veel aastakümneid.
Maaomaniku jaoks on seejuures oluline teada, et kui vana kõrgepingeliini saab rekonstrueerida, eelistatakse seda üldjuhul uue trassi rajamisele. Põhjus on lihtne, olemasolevate trassidega on nii võrguplaneerijad kui ka maaomanikud juba arvestanud ning piiranguid ei pea muutma hakkama. Täiesti uue trassi rajamine tähendab seevastu uut olukorda kõigile: uusi kokkuleppeid, menetlusi ja lisakulutusi. Planeering valib koridori, projekt paneb liini paika
Kui selgub, et uut trassi on siiski vaja, algab töö riigi eriplaneeringuga. See on pikk protsess, kuhu on kaasatud riik, kohalikud omavalitsused, eksperdid ja maaomanikud, et leida liinile koridor, mis arvestaks võimalikult hästi nii inimeste, looduskeskkonna kui ka elektrivõrgu vajadustega. Näiteks on praegu käimas eriplaneeringute koostamine Harjumaal kõrgepingevõrgu tugevdamiseks, Läänemaa rannikul EstLink 3 ühendamiseks või Saaremaal elektriühenduse loomiseks Eesti ja Läti vahele.
Oluline on mõista, et planeeringu alguses ei ole liini täpne kulgemine veel paigas. Riigi eriplaneeringuga kavandatakse kõigepealt lai trassikoridor, kuhu sisse jäetakse liini paigutamiseks mänguruumi. See tähendab, et planeeringu ajal on koridor laiem, kui liini rajamiseks lõpuks vaja läheb.
Pärast planeeringu kehtestamist algab põhiprojekti koostamine, kus liini täpne kulgemine, mastide paiknemine ja tehnilised lahendused pannakse paika juba meetri täpsusega ning koridor kitseneb.
Millal algavad kokkulepped maaomanikuga?
Läbirääkimised algavad põhiprojekti koostamise ajal, kui on juba selgem, kuhu liin ja mastid täpselt tulevad ning milline osa kinnistust kaitsevööndisse jääb.
Eesmärk on leida lahendus, mis arvestab mõlema poole huve. Kui tingimustes jõutakse kokkuleppele, sõlmitakse kasutusleping, mille alusel hakatakse maaomanikule maksma talumistasu.
Kui ühist lahendust ei leita, on seaduses ette nähtud ka sundvalduse seadmise võimalus, kuid seda tuleb praktikas ette harva. Kokkuleppeline kasutusleping on maaomanikule üldjuhul soodsam kui sundvaldus, mistõttu on mõlema poole huvides jõuda kokkuleppele.
Rekonstrueerimise puhul on olukord lihtsam. Kui tööd tehakse olemasolevas trassikoridoris, liini telg ei muutu ja kaitsevöönd jääb samaks, ei muutu üldjuhul ka maaomaniku senine talumiskohustus ning uusi kokkuleppeid sõlmida ei ole vaja.
Mõnel juhul võib rekonstrueerimine maaomaniku olukorda ka parandada. Kui vana liin eemaldatakse või mitu seni eraldi kulgenud liini viiakse samadele mastidele, võib osa seni piirangutega maast taas vabamasse kasutusse minna. Näiteks Mustvee–Paide 330 kV kõrgepingeliini rekonstrueerimisel vabanes ligi 600 hektarit maad, mida maaomanikud saavad edaspidi piiranguteta kasutada.
Mis toimub liini ehituse ajal?
Kui projekt on valmis, kokkulepped sõlmitud ja ehitushange tehtud, algab ehitus. Põllumaal saab enamasti alustada ligipääsuteede rajamise ning vundamentide ja mastide paigaldamisega. Metsamaal tuleb enne teha raadamine, kuid seda ei saa teha igal ajal: arvestada tuleb linnurahu, ilma ja pinnasega.
Maaomanikku huvitab seejuures sageli eelkõige, mis saab raiutud puudest. Eramaal jäävad need üldjuhul maaomanikule. Metsamaa puhul hüvitatakse ka saamata jääv raieringi tulu ehk hinnatakse metsa väärtust hetkel, mil see oleks jõudnud raieküpseks. Soovi korral võib puit jääda omanikule tema enda kasutusse või realiseerib selle tema eest tööde korraldaja — ka sellisel juhul jõuab tulu omanikuni.
Pärast raadamist saavad paika vundamendid ja nende peale kerkivad mastid. Juhtmete paikapanek on aga juba omaette vaatemänguline töö. Selleks kasutatakse nn plahvatusjätke, mille puhul juhtmed lõigatakse ja ühendatakse väikese lõhkelaengu abil. Heli võib olla tugev ja lööklaine kanduda töömaalt kaugemalegi, mistõttu teavitatakse ümbruskonna inimesi ette ning tegevus kooskõlastatakse Politsei ja Päästeametiga.
Liiniehitust ei saa teha nii, et kohalikud seda üldse ei märka. Mõneks ajaks tulevad piirkonda rasketehnika, müra ja suurem koormus kruusateedele. Vajadusel muutub ka liikluskorraldus, kuid seda suhteliselt lühikeseks ajaks. Kõige intensiivsem töö kestab ühes piirkonnas tavaliselt üks kuni kaks nädalat.
Kui tööde käigus tekib kahju või mõni asi läheb kokkulepitust teisiti, ei jää maaomanik sellega üksi. Need olukorrad lahendatakse eraldi: kahjud hüvitatakse ja varasem olukord taastatakse nii palju kui võimalik, olgu selleks tee korrastamine, tööde jälgede likvideerimine, uute puude istutamine või muu vajalik samm.
Uue liini all on lihtsam põllutöid teha
Pärast ehitust jääb maale kaitsevöönd ja sellega seotud kasutuspiirangud. Uuemate liinide puhul arvestatakse rohkem sellega, et liinialust maad saaks ka päriselt kasutada.
Kaasaegsete mastide konstruktsioon ja kõrgemal paiknevad juhtmed jätavad põllu- ja hooldustehnikale üldjuhul liikumisruumi. Vanemate liinide puhul võivad juhtmed kuumaga madalamale vajuda ja ebamugava paigutusega mastid suure tehnikaga töötamise keeruliseks või ohtlikuks muuta.
Seega uue liiniga kaasnevad küll piirangud, kuid hästi projekteeritud lahenduse puhul saab maad enamasti tavapärasel moel edasi kasutada.
